Budism

Sisukord:

Budism. 1

Karma seadus ja kannatuse probleem. 2

Mungaks saamine. 2

Peasuund ja levik. 3

Budism tanapaeval. 4

Budistlik kunst. 4

Budism.

Budism tekkis VI saj. E. Kr. Kirde-Indias vastukaaluks brahmanismi, Poluteismile ja ohverdamisreligioonile. Budismi rajaja on ajalooline isik, Kirde-India valitseja poeg Siddhartha Gautama. Tema sunni-ja surma aastat tapselt ei teata, kuid tõenaoliselt elas ta aastail 556-486 e. kr.

Ühestki usulisest õpetajast ei ole jutustatud nii palju legende, kui Gautamast. Kuid neil legendidel on siiski ajalooline tõepõhi. Ühe eluloolise legendi jargi koostati Gautamale vastavalt hinduistlikule kombele sunnihoroskoop, mis ennustas, et poiss hakkab maailma kannatusi nahes mungaks. Et ennustus ei taituks, pidi Gautama veetma oma noorusaastad isa luksusliku palee kaitsvate muuride vahel. Kord valjaspool aeda jalutades nagi ta rauka, haiget surijat ja askeeti. Nii sai Gautama teada, et elu on kannatus, sest vanadus, haigus ja surm on igauhe, ka tema enda saatus. Parast selle mõistmist tundus endine hiilgav elu tuhine. Ta otsustas askeedi eeskujul otsida kannatuse põhjusi ja teed, mis viiks kannatustest vabanemisele.

Budistlike vanemate poeg omandab religioosse taisealisuse piduliku toiminguga. Esmalt riietatakse ta kaunitesse kuningapoja rõivastesse. Seejarel vahetatakse see munga kollase ruu vastu ja juuksed aetakse maha. Seejarel jaab poiss mõneks nadalaks või terveks aastaks kloostrisse, et munkade juhendamisel õppida. Ka tutarlastele korraldatakse samalaadne tseremoonia. Selle abil samastuvad noored Buddhaga, kes hulgas kuningapoja elu ja hakkas askeediks, et õppida tundma tõde kannatusest.

Buddha oli valgustust saades 35-aastane ning ta levitas dhammat, oma õpetust,45-aastat. Buddha suri ja tõusis kõrgeimasse nirvaanasse 80-aastasena. Legend jutustab, et tema surmale reageerisid võimsalt nii loodus, jumalad kui ka vaimud. India kombe kohaselt Buddha surnukeha põletati. Tema tuhk ja muud jaanused viidi erinevatesse paikadesse ja pandi palverannakute sihtkohtadeks ehitatud stuupadesse. Buddha vaitis, et ta on praktilise ja moraalse eluviisi õpetaja. Alles hiljem hakati õpetama, et tal tekkis parast erinevate vaimsete arengustaadiumite labimist uli inimlikke omadusi. Mõnede legendide kohaselt oli Gautamal enne lõplikku nirvaanat 550 varasemat elu. Buddha ehk valgustatu aunime saavutanuid vaidetakse olevat kumneid.

Buddha ise oma õpetusi kirja ei pannud. Vanimad tekstid on koostatud sajandeid parast tema surma. Budistlike kanoniseeritud raamatute kohta kasutatakse nimetust”tripitaka”. Selle tekst on kirja pandud paali keeles, mis on suguluses hinduistlike puhade raamatute sanskriti keelega.”Tripitaka” ehk ”kolmikkorv” kinnitati kolmandal budistlikul konsiiliumil keiser Asoka (u 270-230 e. Kr) ajal. Selle esimene osa sisaldab eetilisi juhiseid munkadele ja nunnadele nn. kloostrireegli. Teine osa koosneb Buddha õpetuskõnedest ja sellesse nn. õpetuste korvi kuulub ka budismi kõige populaarsem raamat Dhammapada, mis esitab selgelt ja aforismilaadselt budismi põhiõpetusi. Kõige hilisem nn. Filosoofiliste ja metafuusiliste traktaatide korv sisaldab õpetuslike kusimuste sugavamaid kasitlusi. Hiljem tekkinud koolkondadel on arvukalt parastpoole puhaks kuulutatud raamatuid.

Kaheksaosaline tee on moraalse enesedistsipliini meetod. See toob kaasa head teod, vaimse arengu, tunnete tasakaalu ning vabanemise uuestisundidest ja kannatusest.

Buddha õpetuse jargi on eksistentsil kolm omadust.

1. Kõik siin maailmas on kaduv ja muutuv. Ainus pusiv asi on pidev muutumine. Nii kõlasid ka Buddha viimased sõnad: Kõik vormi omav on kaduv. Pingutage lakkamatult.

2. Kõik olemasolev on maaratud kannatama. Kannatuse kõrvaldab elujanu suretamise kaheksaosalise tee abil.

3. Ühelgi olendil ei ole muutumatud oma mina.

Karma seadus ja kannatuse probleem.

Budism on võtnud hinduistliku õpetuse karmast ja uuestisunnist. Karma tahendab tegu ja selle tagajargi. Kõik maailmas on karma loodud. Igauks meist on omaenda karma laps. Seega on alusetu panna oma fuusilisi ja vaimseid omadusi parilikkuse või keskkonna suuks, sest inimene ise on maaranud selle, milline ta on ning millisesse keskkonda ja missuguste vanemate lapseks ta sunnib. Buddha õpetab, et alles siis, kui karma seaduse õiglus on tingimusteta aktsepteeritud, võib inimene teadlikult enda muutmist alustada. Poordumine valgustuse teele algab iseenda ja oma olukorra põhjalikust hindamisest.

Budist kaib tihti templis mediteerimas. Ta kummardab Buddha kuju ees ja austab munki. Buddha kuju ette asetab ta lilli või puuvilju või siis põletab suitsutusaineid. Ta mõtiskleb hea eeskuju ule, mida Buddha andis oma eluajal ja nende heade tegude ule, mis aitavad edeneda õilsal kaheksaosalisel teel.

Mungaks saamine.

Kloostrid asuvad enamasti templite juures ja on avatud ka ilmikutele. Birmas ja Tais viibivad peaaegu kõik 12-15aastased poisid mõned nadalad kloostris. Mungaks võidakse puhitseda 20-aastaselt. Kui keegi tahab saada munga uhiskonna liikmeks, peab ta riietuma kollasesse toogasse, ajama oma pea paljaks, kumblema ja minema toma kavatsusest mõnele mungale. Munga ees tuleb tal anda kolmekordne usaldusvanne. See on budistide usutunnistus, mis sisaldab õpetuse kõige tahtsamad punktid. Kolm tunnistust: Mina usaldan Buddhat. Mina usaldan õpetust. Mina usaldan munkade uhendust.

Tavaliselt on munk riietatud kollasesse ruusse, jalas lahtised sandaalid. Buddha õpetuse kohaselt peab ta soogipoolist muretsema kerjates. Ilmikute ulesandeks on munkade toitmine. See, kes annab mungale suua, saab võimaluse sooritada heategu, mistõttu tanulik peab olema andja, mitte munk. Peale oma ruu ei tohi mungal olla kaasas muud kui kauss kerjamiseks, nõel, 108 noorile aetud palvehelvest, mida loendatakse Buddha õilsate omaduste ule mõtiskledes, habemenuga juuste, habeme ja kulmude pugamiseks, sest juukseidki peetakse liigseks ehteks. Joogivett kurnatakse enne tarvitamist, et mitte kogemata elusolendeid alla neelata.

Templeid, mida Birmas nim. pagoodideks on iga paev palvetajaile avatud. Buddha altari ees palvetatakse ja ohverdatakse lilli, maiustusi, raha jne. Ohverdamine ja meditatsioon toimub suures harduses ja taielikus vaikuses. Mõnes budistlikus templis, eriti Sri Lankas, võib Buddha kuju kõrval naha ka hinduistlikke jumalakujutisi. Budistlikes maades leidub erilisi ehitisi, stuupasid, kus sailitatakse Buddha põletatud surnukeha jaanuseid: juukseid, hambaid, kaelalulisid jne. Vagad budistid teevad nendesse templitesse palverannakuid. Puhad sailmed on austuse objektiks ja neil usutakse olevat mediteerimisel keskenduda aitav toime. Budistlikes kodudes on vaikesed puhamud või altarid, kus hoitakse puhapilte. Nende ees seistes lausutakse kolmekordne usaldusvanne, põletatakse suitsutusaineid ja mediteeritakse. Perekondlikel puhadel, nagu naiteks taisealiseks saamise peol, pulmades ja matustel, toimetavad mungad piduliku talituse. Lisaks peetakse veel rohkelt muid puhasid, mis on seotud aastaaegade ja Buddha elu sundmustega. Budismis õpetatakse moraalset optimismi: iga inimene on suuteline tegema nii head kui halba ning igauks vastutab vaid iseenda eest.

Peasuund ja levik.

Parast Buddha surma tekkisid tema õpilaste hulgas lahkarvamused, kuidas peaks Buddha õpetust õigesti tõlgitsema. Peeti terve rida koosolekuid, kus uritati leida lahendus vaidlusalustes kusimustes ja jõuda puhade raamatute suhtes uksmeelele. Lahkarvamused viisid meie ajaarvamise algul siiski kahe peamise voolu tekkimiseni. Arvukate vaiksemate koolkondade õpetuste areng toimus pika aja valtel (300 e. Kr-700p. Kr ).

Budistide arvu kindlaksmaaramine on keeruline, kuna paljudes maades, nagu Jaapanis ja Hiinas, võivad inimesed liituda mitme religioosse uhenduse tegevusega. Esineb mitmeid hinnanguid, kuid kõige uldisem arv on 260 miljonit. Naiteks hinduismiga võrreldes on budism oma vaiksemast pooldajaskonnast hoolimata tõeline maailmareligioon. Öelnud lahti kastisusteemist, pole see erinevalt rahvususundist uhegi kindla rahva või kultuuriga seotud.

Budism tanapaeval.

Varem suudistati budismi sotsiaalses ja poliitilises passiivsuses. Kaesoleval sajandil on aset leidnud budismi aktiviseerumine, see on aga seotud rahvusliku arkamisega. Tanapaeval on buda munkadel tahtis poliitiline ja sotsiaalne roll paljudes hinajaana maades.

Sri Lankas (aastani 1973 Tseilon ) on budism riigist lahutatud. Sellegipoolest on ta olnud tahtis tegur selle maa poliitikas parast iseseisvumist. Mungaorganisatsiooni tegevus on kaasajastatud ja mungad osalevad aktiivselt poliitikas.

Tai põhiseaduse jargi peab kuningas olema budist ja toimima usundi kaitsjana. Selles riigis on budism olnud konservatiivne, monarhiat toetav jõud. Mõnedel andmetel on riigis umbes 200.000 munka ja ule 20.000 kloostri.

Budistlik kunst.

Budistlik kunst hõlmab arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti. Arhitektuuri vanimateks eeskujudeks on koobastemplid ja India veealused hauakambrid. Hiljem kujunes budistliku templi põhivormiks stuuba või pagood kellukese või poolkera kujuline malestusmark puhadele sailmetele. Stuupa sees on ruum kallihinnaliste puhade sailmete jaoks. Mõned stuupad umbritseti muuri või sammaskaiguga. Kuulsaim budistlik tempel on palve rannakukohana populaarne, Buddha hammast sailitav tempel Sri Lankas, Kandy linnas Stuupa-stiil levis koos budismiga laialdaselt Kagu-Aasias. Sellel stiilil on mitmeid erivorme Indo-Hiinas, Jaava saartel, Nepaalis, Tiibetis ja Hiinas.

Skulptuur ja maalikunst kujutavad peamiselt Buddhat ja tema elu erinevaid etappe. Esimestel sajanditel Buddha enda kujutamist valditi, esitati vaid temaga seotud sumboleid, nagu naiteks tema jalajalge või seaduseratast. Buddhat hakati kujutama meie ajaarvamise esimesel sajandil mediteerimise abistamiseks.

Skulptuuride ja maalide ulesanne on kontsentreerida mediteerimisel mõtted Buddha õpetusele ja eeskujule. need on uhtlasi rahva harimise abivahendid, sest neid illustreerivad budistlikke legende. Mahajaana-budismi skulptuurid kujutavad arvukaid valgustuse saavutanud mehi ja naisi, bodhisattvasid, kes veel pole siirdunud lõplikku nirvaanasse. Muusika, tants ja draamakunst pole budismi seisukohalt lubatud harrastused.


Budism